Au revoir

Taaskord on minek. Teadupärast pole lendamine mingi uus asi minu jaoks. Vahel tundub, et lendan rohkem lennukiga kui sõidan bussi või rongiga. Tegelikult, rongiga nii ongi.

Lufthansa on üks lemmikumaid lennufirmasid minu jaoks ja olen alati tänulik, kui managerid broneerivad lennud sellele. Kohe lennule astudes tunned end väga hästi, kui sind tervitatakse suure naeratuse ning viisakusega: "Herzlich Willkommen", "Hallo", "Etwas zu trinken". Loomulikult rõõm rääkida saksa keelt või isegi kuulda seda, teeb tuju heaks. Lend ise sujub väga hästi - uni murrab maha enne ülestõusu, võileiva magasin maha (mitte, et mul väga kahju oleks), tomatimahl soola ja pipraga sobib Anne&Stiili kõrvale hästi.

Frankfurtis tunni ajaga jõuan käia läbi pika koridori mis ühendab B halli A omaga. Olin juba esimesele lennule istudes selgeks endale teinud, et kindlasti tuleb osta üks Butterbrezel ja Apfelschorle. Butterbrezelist aga sai Käsebretzel, mis maitses ikkagi väga hästi. Jõudsin veel vastata sõnumitele ja helistada ka kodustele, kui juba oli aeg boardinguks järgmisele lennule.
See on vist nüüd aastate ning lennukogemusega tulnud, et lennujaamades ei kipu ma väga kiirustama enam. Esimesed lennud või esimesed aastad üksinda lennates olin alati jube vara lennujaamas kohal, jooksin võimalikult kiiresti oma värava juurde, sest äkki ma ei leia seda üles ja olin üsna eespool reas, et lennukisse saada. Nüüd vaata, et veel lennust maha ei jää. Tegelikult pole asi nii hull aga kiirustamist ka enam pole. Kulgen rahulikult oma värava juurde, osteldes veel vahepeal miskit ning olles üks viimastest, kes lennule registreerib end. Olgem ausad, ega ma maha sellest ei jää ju. Samuti olen mitu korda olnud olukorras kus bussi minnes ootab see ikkagi veel umbes 10 minutit, et kõik reisijad peale saaksid või siis on tunnelis järjekord lennuki pardale.

Teisel lennul Frankfurt - Toulouse on täpselt sama hea tunne sisse astudes (taaskord Lufthansa). Samuti on rahulik meel, sest ma tean juba ette, et antud lennufirma lennukid on mugavad, avarad ning üldiselt läheb kõik hästi.
Sattusin istuma emergency exciti reale, kus istudes keskmisel istmel ümbritsevad mind mõlemal pool kaks keskeas meesterahvast. Stuart tuleb küsima, et mis keeles võiks ta meile seletada selle istme privileege ning küsima, kes meist kolmest võtaks selle vastutuse hädaolukorral uks lahti teha. Mõlemad härrad jäävad hoolikalt kuulama ega vasta, mille peale ütlesin tähtsalt saksa keeles "Ma arvan, et üks nendest meestest võiks ju seda teha". Mitte, et ma ei võiks seda ise teha. See uks ju kaalub ainult 10-12 kg nagu öeldi. Aga kuidagi tundus, et võib-olla olen ma liiga tugev või enesekindel meesterahvaste kõrval antud ülesannet endale krahmama. Lõpuks andis prantslane minust paremal viipekeeles teada, et tema võib seda teha. Samal ajal mees minust paremal arvas inglise keeles, et selles pole miskit rasket. Kokkuvõttes naersime ja leppisime stuarti ja vasakul käel asuva mehega kokku, et avame ukse kolmekesi.

Ja sealt see Prantsusmaa, Toulouse paistavad. Ülalt samasugune nagu kõik need suuremad linnad - rohkelt ehitisi, kiirteed, mitte nii väga palju rohelust. Näen, et jõgi voolab linnast läbi millest mu kaasreisija vasakul pool pilti teeb. Parempoolne on veel sügavas unes.

Merci hea lennu eest Lufthansa! Vaatame kas pagas on jõudnud koos minuga uude sihtkohta.
Ei saa veel öelda, et olen ise Prantsumaa pinda oma jalge all tundnud aga kuna lennuki rattad on maa peal ja mina puudutan lennuki põrandat, siis tegelt nagu oleks juba kokku puutunud Prantsusmaa pinnaga. Sellised mõttekäigud käisid juba lapsena mu peast läbi.